Mürgine ilu aknalaual

 (2)
                     
Mürgine ilu aknalaual
Kirjulehist ebakrootonit (Codiaeum variegatum) kärpides olge väga hoolikas, et mahl ei satuks silma.
Foto: Repro

Toataimede seas on ohtlikke liike, mille vääral käsitlemisel võib saada raske mürgistuse. Eriti hoolas tuleb olla siis, kui peres on väikesi lapsi.

Loomulikult ei hakka keegi heast peast närima diifenbahhia vart või ratsuritähe sibulat, ent mürgine mahl võib silma või nahale sattuda kogemata. Lapsed võivad värvilise õie või vilja aga suhu pista ja alla neelata. Bioloog Thea Normet annab nõu, milliste toataimede kasvatamisel peame olema hoolikad.

Mürgine mahl ärritab tugevalt nahka ja limaskesti, tekitades ville, sisse süües aga põhjustab tõsiseid tervisehäireid, mis halvimal juhul lõpevad surmaga.

Palju mürgiseid taimi on võhaliste sugukonnas, näiteks perekond alokaasia, titaanjuur, flamingolill, aarum, kivivõhk, diifenbahhia, monstera, filodendron, tõlvlehik, aglaoneema, sõrgköis.

Väga mürgine piimmahl on kõigil toas kasvavatel piimalillelistel. Neist tuntuimad on särav piimalill ehk kristusekroon, jõulutäht, ebakrooton, krooton ja nõgeslehik. Mürgistuse võib saada taimi kärpides või vigastades. Eriti ohtlik on mahla sattumine silma, kus see võib põhjustada tugeva põletiku ning halvimal juhul pimedaks jäämise. Mahla alla neelates tekib tugev mürgistus, seedehäired, võib kaduda teadvus. Taimi kärpides olge hästi hoolsad, sest vigastatud kohtadest tilgub välja palju piimmahla. Lõikekohti tikuga kõrvetades saab mahlajooksu peatada.

Amarülliliste sugukonnast on õitsvad toataimed kliivia, ratsuritäht, kriinum ja ambõis. Peale sibula on neil mürgised ka muud taimeosad.

Mürgiste liikide poolest on tuntud maavitsaliste sugukond, kuhu toataimedest kuulub korall-maavits. Koerakooluliste sugukonnast on mürgised koolupuu ja oleander, agaavilistest agaav ja havisaba, nurmenukulistest alpikann ja priimula. Väga mürgine on sügislilleliste sugukonda kuuluv roniliilia.

Inimeste tundlikkus mürgiste ühendite tekitatud nahakahjustuste suhtes on erinev, kõigil ei pruugi need ilmneda. Tundlikumale võib aga ka lühike kokkupuude kuhikpriimula lehtede või varrega tekitada nahale punetust ja ville. Nahka võivad ärritada filodendroni märjad ning vigastatud lehed, samuti flamingolill, rosmariin, luuderohi, asalea.

Mõned toataimed lõhnavad õitsemise ajal talumatult vängelt, näiteks jasmiin ja pärgväändik. Eriti tugev lõhn on õhtul ning öösel vahalillel. Neid taimi pole hea hoida magamistoas.

Kõige ohtlikum on aga õitsev oleander, kelle õite tugev lõhn võib tekitada tugeva peavalu ja lausa peapöörituse. Ka taime mahl on väga mürgine, põhjustades nahapõletusi ja silma sattumisel pimedaks jäämist.

Enamik taimi toatingimustes vilju ei anna. Lastele võivad olla ohtlikud punaste ja oranžide viljadega korall-maavits ehk koralltomat ning mõned potitaimena kasvatatavad paprika kibedamaitselised sordid. Kummaline on aga see, et meeldiva monstera viljad on söödavad, kuigi kogu taim ise on mürgine.

Mürgised on särava piimalille ja jõulutähe kõrglehtedega ümbritsetud õied, samuti roniliilial, kui need suhu pista.


Nimi
Kommenteerimistingimused