Halb oli tõrvikliiliatele (ja ka viigikaktustele ning sukulentsetele mürt-piimalilledele) mullune talv. Küllap pikalt kestnud paaklume haude tõttu. Mitme tõrvikliilia rohelised leherosetid mädanesid täiesti. Tundus, et olen neist ilma. Kuid üldsegi mitte! Viimane kui üks, kaasa arvatud peen kollakasrohelise õiega sort, ilmutas kevade edenedes maa sügavusest elurõõmsad uued lehed. Ja õitsesid nad kõik juulis nagu alati.

Tõrvikliilia miinuseks on tema väga lühike õitseaeg. Vähemalt kobar-tõrvikliilia puhul. Uhked õitetõrvikud hõõguvad aias vaid põgusalt juulikuus, kui juba ongi ilu otsas. Siiski kasvatatakse Eestis ka mitmeid sorte. Nii olen veel oktoobriski Kärdla aedades näinud tõrvikliiliate õisikuid, kes eriti edenemata ootavad, kuni külmad neile lõpu peale teevad. Natuke nukker on selline õieilu nii hilisel aastaajal. Minu jaoks seostuvad tõrvikliilia õisikud sooja eredapäikeselise südasuvega.

Nii varasel ära õitsemisel on üks omaette pluss. Nimelt viljuvad mu tõrvikliiliad väga hästi. Suisa nõnda, et annavad isekülvi. Tõsi jah, see kauge Lõuna-Aafrika lill on siin Kaug-Põhjaski võimeline looduslikult järglasi andma! Tunamullused seemikud elasid läinud talve ilusasti üle. Nüüd on peenar aga juba lausa muruna tõrvikliilia oraseid täis. Õige pea jääb see neile kitsaks. Kas rajada veel üks tõrvikliiliapeenar? Kui nad end aias nii koduselt tunnevad, siis miks mitte. Sest nüüd kevadelgi on vanade taiemde ümbrus täis talve ilusasti haljana üle elanud tõrvikliilia seemikuid.